Teisipäev, 18. detsember 2018
ID-kaart  |  MobiilID OpenID

» unustasid salasõna?   » registreeru   » reeglid
 
Rss SISUPUU Rss RSS
Avaleht Konsultatsioonid Ideed Seadused
 

    1. Mida kaasamine annab ja mida mitteω

Kaasamisest räägitakse nii Eestis kui ka mujal maailmas aasta-aastalt üha
enam. Entusiasmi kõrval kohtab see samavõrd ka käegalöömist, sest kaugeltki
iga kaasamine ei anna alati soovitud tulemusi. Tegu pole võluvitsaga, mis
toimib võrdselt hästi igas olukorras. Et vältida hilisemat pettumist, on mõistlik
jääda realistiks ning teada, mida kaasamisest oodata ja mida mitte.

Nagu eespool ütlesime, tähendab kaasamine millegi tegemist koos teistega. Raamatu
„Wikinomics“* autorid Don Tapscott ja Anthony D. Williams on idee sõnastanud nii:
olgu su enda organisatsioonis kui tahes targad ja andekad inimesed, väljaspool seda on
neid alati rohkem. Mida edukamalt sa suudad innustada neid endaga koos töötama,
seda paremini sul läheb.

* Siin ja edaspidi, vaata viiteid kasutatud ja soovitatavale kirjandusele raamatu lõpust.


Mõistmaks, miks on kaasamine tänapäeval nii avalikus, äri- kui ka kolmandas sektoris
nõnda keskseks teemaks saanud, maksab vaadata nelja olulist mõtlemismuutust.

• Muutunud arusaam legitiimsusest. Legitiimsus – jagatud arusaam, et kellegi tegevused
on seaduslikud, vastuvõetavad ja õigustatud – võis kunagi kaasneda ametikohaga.
Kuninga voli teha mis tahes otsuseid ei seatud kahtluse alla. Tänapäeval
näeme, et positsioon võib küll anda tehniliselt õiguse mingeid otsuseid teha, ei
taga aga kaugeltki, et neid ka laiemalt aktsepteeritaks ja tahetaks ellu viia. Legitiimsus
tuleb oma tegevusega välja teenida ning see eeldab teistega arvestamist, plaanide
põhjendamist ja arutamist nendega, kelle silmis meil on vaja legitiimsed olla
(mis väga sageli tähendab kogu ühiskonda).

• Muutunud arusaam tegevuse mõjudest. Üha levinum on arusaam, et kõigil meie
tegevustel on nii ühiskondlik, rahaline kui ka keskkonnamõju. Kui me teeme
midagi inimestele kasulikku, aga kulutame selleks põhjendamatult palju raha, ei
saa seda lugeda hästi tehtuks, nagu ka tegevust, mis säästab raha, aga teeb seda
keskkonna või ühiskonna heaolu arvelt. Kõiki mõjusid ette näha on keeruline, sest
see nõuab väga erinevaid pädevusi, ainus võimalus selleks on kaasata erinevate
teadmiste ja kogemustega inimesi.

• Muutunud arusaam tõest ja ekspertiisist. Kergesti võib tekkida arusaam, et heade
otsuste tegemiseks tuleb lihtsalt leida kõige paremad eksperdid. Kuidas aga olla
kindel, kes see „parim ekspert“ onω Tänases ühiskonnas on usku eksperdiarvamusse
kui „objektiivsesse tõesse“ asendamas arusaam, et eksperdid juhinduvad
oma väärtushoiakutest nagu kõik teised inimesed, valdavad üksnes piiratud hulgal
informatsiooni ning ka eksivad. Mida väiksem on otsustajate ring, seda suurem
on võimalus, et ühe inimese eksimus kajastub lõpptulemuses. Lisaks on selge, et
küsimustes, mis puudutavad tema elukvaliteeti, on kõige suurem ekspert iga inimene
ise. „Traditsioonilisi“ eksperte on endiselt vaja, kuid ainult nendest ei piisa.

• Muutunud arusaam demokraatiast. Esindusdemokraatia kriitika on sajandeid
vana, nagu ka tõdemus, et ilma selleta ei saa. Ometi on parteisüsteemi areng teinud
tänaseks selgemaks kui varem, et valimispäeval antava eelistuse põhjuseks võib
olla sümpaatia mõne kandidaadi kui isiku suhtes, toetus erakonna mõnele põhilubadusele
või ka lihtsalt soov valida vähim vastumeelne nimekiri. Igal juhul ei saa
erakond arvestada, et valija on neile andnud tingimusteta mandaadi kõigi oma
poliitikate elluviimiseks, liiati võivad viimased koalitsioone moodustades muutuda.
Sestap on vajalik esindusdemokraatia kõrval osalusdemokraatia juurutamine.
See tagab regulaarse dialoogi ühiskonnas ning otsustajate vastutavuse ka valimiste
vahel.



Kaasamine otsuste tegemisse loob võimaluse saada paremaid tulemusi ja vältida vigu.
„Parem“ võib siin tähendada erinevaid asju: informeeritumat, paremini prognoositud
mõjudega, realistlikumat, efektiivsemat, paremini mõistetavat ja enam toetatud,
kiiremini ellu rakendatavat otsust.

Millised on kaasamise vastuargumendidω Skeptikud väidavad, et kaasamine n-ö segab
otsustamist, muutes selle keerukaks, ajamahukaks ja kalliks. Kaasamist vältiv, autoritaarne
otsustamine võib esmapilgul tunduda lihtsam ja tõhusam, ent sel võivad olla
kehvad tagajärjed.

Hästi läbiviidud kaasamine võimaldab säästa raha ja aega (aga ka kõigi osaliste närve)
hilisemas otsuste vastuvõtmise ja elluviimise etapis, näiteks hoida ära vajaduse kord
juba tehtud tööd ümber tegema hakata.


Näide: 2004. aasta lõpus sõlmisid Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismide
doonorriigid Eestiga memorandumi anda Eestile aastani 2009 välisabi 480
miljonit krooni. Et abi kasutajateks võisid olla ka kodanikuühendused, pöördusid EMSL
ja Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koda korduvalt finantsmehhanismide rakendamise
eest vastutava rahandusministeeriumi poole sooviga osaleda tingimuste väljatöötamises,
mida ministeerium ignoreeris. Jaanuaris hakkas ministeerium taotlemisest teavitama
teisi riigiasutusi, ülejäänud võimalikke taotlejaid informeeriti teatega ministeeriumi
kodulehel alles märtsis, mõni nädal enne avalduste esitamise tähtaega. Seejuures plaaniti
ühe vooruga ära jagada kogu raha. Kodanikuühendused ja omavalitsusliidud saatsid
protestikirja doonorriikidele, kes seepeale finantsmehhanismide rakendamise ligi aastaks
külmutasid. Selle aja jooksul pidi rahandusministeerium partnereid korrektselt kaasates
töötama välja uued tingimused, millega seekord jäid rahule kõik osapooled. Finantsmehhanism
töötab senini tulemuslikult ning on rahastanud mitmeid olulisi kodanikuühenduste
ettevõtmisi.



KAS ROHKEM KAASAMIST ON ALATI PAREMω

Nii nagu paljude asjade puhul, pole kaasamisel oluline mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.
Laialt ettevõetud, kuid halvasti läbiviidud kaasamine võib päädida hoopis vastupidisega:
raisatud aja ja rahaga, rikutud maine ja suhetega, tülide ja suurenenud usaldamatusega.
Enamgi veel, see võib tõsiselt kahjustada ka järgmisi kaasamisi, sest nendesse
suhtutakse siis märksa küünilisemalt ja skeptilisemalt.
On kindlad olukorrad, kus kaasamine ei toimi.

• Kui otsus on juba tehtud või on võimalik ainult üks lahendus. Mängida sellises
olukorras kaasamist, jättes osalejatele mulje, et neil on võimalik tulevast otsust
mõjutada, oleks nende petmine. Ses olukorras on ausam avalikkust tehtud valikust
lihtsalt informeerida ja seda põhjendada ning olla valmis tegelema kõrvalejäetute
õigustatud pahameelega.

• Kui puuduvad oskused või võimalused kaasamiseks. Alati on võimalik õppida
või kasutada teiste abi; aja või raha puudusel saab valida sobivamaid meetodeid.
Vale on aga võtta endale ülesandeid ja anda osalejatele lootusi, mida ei suudeta
täita.

• Kui puudub austus osalejate ja huvi nende arvamuste vastu. Inimeste aeg on
väärtuslik ressurss ning iga kaasaja peab tegema endast parima, et seda lugupidavalt
kasutada. Kaasamine eeldab selgete eesmärkide püstitamist, korralikku plaanimist
ja läbiviimist. Väga oluline on anda osalejatele piisavalt infot ja tagasisidet.
Meeles maksab pidada ka seda, mida kaasamine ei ole.

• Kaasamine ei ole võluvits kõigi probleemide lahendamiseks. Nagu rikutud
mainet ei paranda ühe suhtekorraldustrikiga, ei maksa ka loota, et hea kaasamine
ühes küsimuses aitab unustada puudusi teistes. Kaasamise tulemus sõltub suuresti
kontekstist, milles see toimub, ning usalduse loomine võtab kaua aega. Nii nõuab
ka kaasamine järjepidevat tööd, et hakata häid vilju kandma ja kujuneda süsteemseks
praktikaks.

• Kaasamine ei ole käkitegu. Enamasti läheb vaja tõsist pingutust, et asjasse puutuvad
pooled üles leida ning asjalikult kaasa rääkima saada. Osalistel on erinevad huvid
ja nad kasutavad erinevaid viise, et oma seisukohti kaitsta. On üsna tõenäoline,
et esimesed kaasamiskogemused toovad pigem pettumust, ning oluline on kaasaja
valmisolek pidevalt õppida ja ennast vajadusel muuta.

• Kaasamine ei tähenda, et kõiki peaks kaasama kõikjale. Üldjuhul ei soovi inimesed
osaleda asjades, mis neid ei puuduta. Küll aga on oluline, et kaasa räägiksid
need, keda tehtav otsus mõjutab ning kellel võib olla olulist infot, teadmisi või
kogemusi. Nende ülesleidmine ja osalema motiveerimine on esmajoones kaasaja
ülesanne.

• Kaasamine ei tee kõiki õnnelikuks. Kaasamine ei tähenda kokkuleppimist
madalaima ühisosa suhtes, vaid otsuse tegemist avatud ja õiglasel viisil, erinevaid
huvisid tasakaalustades. Mida läbiarutatum on otsus, seda enam lepivad sellega aga
ka need, kelle arvamused vähemusse jäävad – teades, et mõnes teises situatsioonis,
kus nende argumendid peale jäävad, aktsepteerivad siis vähemusse jäänud neid
samamoodi.

• Kaasamine ei ole esindusdemokraatia aseaine, võimalus vastutusest kõrvale
hiilida või ebameeldivaid otsuseid edasi lükata. Otsuste tegemise kohustus jääb
neile, kes selleks tööle võetud või valitud, nagu ka teadmine, et halva otsuse korral
vastutavad nemad. Seda, kui avalikkus asetatakse pelgalt jah/ei valiku ette, ei saa
pidada kaasamiseks.

Näide: 2008. aasta lõpus pani Tallinna linnavalitsus internetis avalikule hääletusele
küsimuse, kas linna eelarvest tuleks rahastada Kultuurikatelt või Linnateatrit. Näiliselt
demokraatlik, ei saa seda lugeda heaks kaasamiseks. Esiteks oli osalejatel võimalus valida
üksnes kahe võimaluse vahel – võib-olla oleks soovitud toetada mõlemat ja kärpida hoopis
mujalt. Teiseks ei kaasnenud hääletusega piisavat infot ega arutelu otsuse mõjude üle.
Kolmandaks ei püütudki tagada kõigile võimalikele asjaosaliste võrdseid võimalusi osaleda.
Nii on põhjust arvata, et siira kaasamistahte asemel ajendas linnavalitsust kas soov
juhtida näilise kaasamisega tähelepanu kõrvale teistelt küsimustelt või soov veeretada
endalt vastutus ebameeldiva otsuse eest.




KOKKUVÕTTEKS

• Kaasamine otsuste tegemisse loob võimaluse vältida vigu ja saada paremaid
tulemusi: saada põhjalikumat infot tegelikust olukorrast, poolte eelistustest ning
saavutada ka nende nõusolek, kellest sõltub otsuse ellurakendumise edukus. See
aitab pikas perspektiivis säästa nii aega, raha kui ka tegijate närvirakke.

• Kaasamisel loeb pigem kvaliteet, seda pole mõtet ette võtta „linnukese pärast“, kui
sul tegelikult puuduvad selleks võimalused, oskused ja huvi. Tunne ära olukorrad,
kus kaasamine ei toimi, ning ole aus partnerite suhtes.

• Ära oota kaasamisest väga kiireid tulemusi. Viljakate koostöösuhete loomine eeldab
usaldust ja kogemusi, need tekivad üksnes töö käigus. Ära heitu, kui esimesed
katsetused ei anna soovitud tulemusi, ole valmis nendest kogemustest õppima ja
vajadusel oma käitumist muutma.

OSALE.ee SOOVITAB:

Alusta siit!

Registreeru Osale.ee kasutajaks
ning alusta oma riigi aitamist juba
täna!

» Registreeru siin
» Kasutajale
 

Avalehele Osalusveebi haldab Riigikantselei
info@osale.ee

Osalusveeb Konsultatsioonid Ideed Seadused