Teisipäev, 18. detsember 2018
ID-kaart  |  MobiilID OpenID

» unustasid salasõna?   » registreeru   » reeglid
 
Rss SISUPUU Rss RSS
Avaleht Konsultatsioonid Ideed Seadused
 

       2. Kaasamine ja osalemine

Kaasamine ja osalemine on sama tegevuse kaks poolt. Kaasaja muudab otsuse
kujundamise avatuks ning algatab koostöö. Osaleja toob juurde oma ekspertiisi,
esindab teatud huve ja seisukohti ning pakub lahendusi. Osalemine aitab
tekitada ka omanikutunnet ja vastutust otsuse suhtes. Olemaks edukas kaasajana,
on vaja mõista osalejate vajadusi ja osalemise võimalusi otsustamise etappides.

Mis tahes otsuse elutsüklit – olgu see siis valdkondlik arengukava, seadus, organisatsiooni
tegevusplaan vms – saab jagada etappideks: probleemi tuvastamine ja eesmärgi
määratlemine; info kogumine koos mõjude prognoosimisega; lahendusettepanekute
väljapakkumine, otsustamine ning elluviimine; analüüs ja mõjude järelhindamine.
Viimane aitab omakorda tuvastada uued probleemid ja sõnastada järgmised eesmärgid.
Kaasata saab ja on vaja kõigis neis etappides – mida varem sellega alustada,
seda paremini suudavad osalejad toimuvast aru saada ning sisukalt panustada.


MILLAL JA MIL MOEL KAASATAω

1. Probleemi tuvastamine ja eesmärgi määratlemine
Tegevuste käivitajaks on arusaam, et mingi probleemi põhjuste või tagajärgedega on
vaja tegeleda, ja visioon sellest, mida saavutada tahetakse. Kaasamine aitab viia end
kurssi olukorra ja probleemi(de)ga, mõista paremini teema tähtsust erinevate sellest
puudutatud ühiskonnagruppide jaoks ja nende soove võimalike lahenduste osas.
Oluline on püüda saavutada ühine arusaam järgnevate tegevuste eesmärgist.

2. Info kogumine ja mõjude prognoos
Kui soovitud eesmärk on kokku lepitud, hakatakse otsima infot, mis on vajalik võimaluste
sõnastamiseks ja eri lahendusega kaasnevate mõjude prognoosimiseks. Viimane
aitab mõista, milliseid muutusi kavandatavad otsused võivad tegelikult kaasa tuua (nii
sotsiaalne, majanduslik kui ka keskkonnamõju) ja keda need muutused enim puudutavad.
Kaasamise kaudu saab koguda infot juba toimivatest näidetest ja nende tulemustest
Eestis ja mujal, genereerida uusi ideid, mängida läbi erinevaid stsenaariume jne.

3. Ettepanekute väljapakkumine
Pakutakse välja üks või mitu lahendusvarianti koos mõjude analüüsiga, kuidas aitab
nende elluviimine probleemi põhjuseid leevendada või kõrvaldada ning mida erinevad
lahendusvariandid endaga kaasa toovad. Kaasamine selles etapis on eelkõige konsulteerimine
– partneritel ja sihtrühmadel on võimalus väljapakutud variante kommenteerida
ja täiendada, juhtida tähelepanu võimalikele nõrkadele kohtadele (näiteks
asjaoludele, mis kaasajal senise analüüsi käigus märkamata või arvestamata jäänud),
esitada ja põhjendada oma eelistusi. Selleks sobivad kirjalikud konsultatsioonid, erinevad
arutelukoosolekud otsekohtumistest partneritega kuni konverentsideni.

4. Otsuse langetamine
Variantide seast valitakse eesmärgi saavutamiseks kõige sobivam. Võimalik on langetada
otsus koos kaasatavatega (näiteks töörühmas, üldkoosolekul vms) või siis langetab
selle esindusorgan (riigikogu, valitsus, organisatsiooni juhatus vms). Viimasel juhul
kaasatakse teisi huvilisi ning avalikkust informeerimise teel, andes otsusest teada ja
põhjendades tehtud valikut. Selleks sobivad näiteks pressiteade või artiklid, infotrükised
või teavitusüritused vms.

5. Elluviimine, analüüs ja mõjude järelhindamine

Tehtud otsus viiakse ellu ning jälgitakse ja hinnatakse, kuidas see rakendub, kuidas täidab
eesmärke, milliseid probleeme see ei lahenda või milliseid uusi probleeme tekitab.
Siin läheb vaja kaht sorti kaasamist. Esiteks on vaja koostööd teha nende partnerorganisatsioonidega,
kes saavad panustada otsuse elluviimisse – ise seda ellu rakendades või siis levitades selle kohta
sihtrühmadele infot ja andes nõu. Kaasajate ülesanne on siin tagada, et partneritel oleks
olemas kõik vajalik selle töö tegemiseks. Teiseks on vaja partneritelt infot selle kohta,
mida tehtud otsus endaga kaasa on toonud – kas ja kuidas on sellest aru saadud, on see
aidanud olukorda parandada, milliseid uusi vajadusi tekitab jne. Need saavad olla sisendiks
uue otsustustsükli käivitamiseks.


OSALEMISE VIISID

Seni oleme kaasamisele-osalemisele pakkunud üsna üldise selgituse – millegi tegemine
koos teistega –, mis praktikas võtab väga erinevaid vorme. Lihtsa ja selge ülevaate
osalemise viisidest otsuste kujundamises pakub USAs tegutseva asutuse International
Association for Public Participation koostatud mudel, mida oleme veidi kohandanud:





Informeerimise puhul on partneril passiivne roll info vastuvõtjana. Sealt edasi suureneb
tema mõju tehtavale otsusele järk-järgult: tal on võimalus otsuse kujunemist ja probleemi
püstitamist mõjutada, ise teemasid tõstatada ning lõplik otsus teha. Tuleb meeles
pidada, et iga järgnev osalusviis on eelmisest sügavam, selleni jõudmise eelduseks on
eelmiste läbimine. Pole võimalik tulemuslikult osaleda konsultatsioonides, kui osalejaid
pole korralikult informeeritud; koostöö eelduseks on hästi toimivad konsultatsioonid
jne.

• Informeerimist kasuta siis, kui on vaja teha muudatusi, mis on möödapääsmatud
või väheolulised. Selline muutus on näiteks seaduse ajakohastamine uutele tehnilistele
nõuetele vastavaks. Kuna tehnilisi standardeid pole mõtet vaidlustada, ei teki
vajadust hakata seaduseelnõu laiemalt arutama. Küll aga peab info muudatuste
kohta olema kergesti kättesaadav ja kõigile arusaadav.

Kui mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on soovitatav see otsekohe
välja öelda ja teavitada plaanitavatest muutustest juba enne nende vastuvõtmist.
Sellised on paljud muutused, mis tulenevad Euroopa Liidus vastuvõetud
direktiividest, samuti sageli näiteks maksupoliitika, kaitseküsimuste või välissuhtlusega
seotud riiklikud otsused. Siiski tasub igal sellisel juhul kriitiliselt mõelda,
kas tõepoolest on võimalik ainult üks lahendus või on siin tegu pigem kaasajale
mugava ettekäändega. Kindlasti pole kohane väita, et „See on nii, sest seaduses on
nii kirjas“, vaid tuleb tuua välja põhjendused, mis seadust selgitavad.

• Konsulteerimine on levinud viis saada tagasisidet eelnõu kavandile. Sageli on
eelnõu välja töötanud selleks otstarbeks moodustatud töögrupp. Konsulteerimise
teel kogutakse arvamusi laiemalt ringilt, kes on teemaga kursis. Tegeletakse probleemide
ja lahenduste kirjeldamise ning nende mõjude kaalumisega. Seisukohad
ja hinnangud võivad radikaalselt erineda, seepärast pole võimalik kõikide arvestamine.
Konsulteerimine toob aga otsuse kujundamisse lisainfot ning võib eelnõu
põhjalikult muuta.

• Koostöö all peame silmas avatud suhtlemist kogu konkreetse kaasamise jooksul,
alates hetkest, kui otsus mingi teemaga tegelema hakata on sündinud. See tähendab,
et koos osalejatega arutatakse läbi võimalikud lahendused, töötatakse välja
eelnõu, täiendatakse seda ja valmistatakse otsus ette.

• Partnerlus on püsiv koostöö otsuste tegemisel. Ühiselt otsustatakse juba ka seda,
millega ja kuidas üleüldse tegelema hakatakse. Ametlik partnerluse vorm on
näiteks valdkondade arengut suunavad nõukojad või komisjonid ministeeriumides;
selline ühine plaanimine ja pidev koostöö võib aga toimuda ka mitteametliku
suhtluse kaudu.

• Võimustamisel annab kaasaja aktiivse rolli ja selle täitmiseks vajalikud ressursid
üle partneritele: nemad otsustavad, millega ja kuidas tegeleda, arutavad läbi võimalikud
variandid, teevad nende seast valiku ja viivad otsuseid ka ellu. Tavaliselt
toimub see järk-järgult pikema aja jooksul. Selle eeliseks on sageli efektiivsem
tööjaotus ühiskonnas: teemaga tegelevad need, keda see kõige enam puudutab.

Näide: Sammu võimustamise poole tegid „Teeme ära: minu Eesti“ mõttetalgud 2009.
aasta kevadel. Eestvedajate grupp kaasas nii probleemide tõstatamisse kui ka lahenduse
leidmisse suurel arvul aktiivseid huvilisi, üle 11 000 inimese. Peetud aruteludes tekkisid
uued eestvedajad ja grupid, kes võtsid enda peale ka vastutuse väljapakutud lahenduste
elluviimise eest.


Ükski osalusviis pole teistest absoluutselt parem. Tegu on just kui tööriistakastiga,
mille kõiki instrumente meister peab tundma ja valdama, teadmaks, millal ja kuidas
mõnda neist kasutada.

Näide: Fond või muu asutus, kes langetab rahastamisotsuseid, saab kasutada informeerimist,
et teada anda järjekordsest konkursist ja selle tingimustest. Konsulteerimine on asjakohane,
kui soovitakse potentsiaalsete taotlejate või teiste sidusrühmade tagasisidet plaanitava
uue rahastusprogrammi tingimuste tööversioonile. Veel parem võib olla, kui juba ka
see tööversioon pannakse kokku koostöös huvilistega, et nende teadmiste, kogemuste ja
vajadustega oleks arvestatud algusest peale (sel moel loodi näiteks eespool viidatud Norra
ja EMP finantsmehhanismide Vabaühenduste Fond). Partnerluse näide oleks siinkohal
see, kui rahastusprogrammi loomise otsuseni jõutakse aruteludega praegusest olukorrast
ja rahuldamata vajadustest (näiteks sündis ühenduste ja avaliku võimu partnerlusest
Kodanikuühiskonna Sihtkapital). Võimalik on ka võimustamine, kus konkreetsete rahastusotsuste
tegemine antakse tulevastele raha kasutajatele endile, kui on põhjust arvata, et
sel moel tehakse parem valik.


Üsna tavaline on ka osaluse eri viiside kasutamine otsuse kujundamise eri etappides.
Näiteks sünnib partnerlusest algne idee, millest informeeritakse potentsiaalseid huvilisi,
kellega koostöös luuakse eelnõu, millest taas informeeritakse laiemat ringi. Seejärel konsulteeritakse
eelnõud soovijatega ning antakse kõigile teada tulemusest.


Juhinduda maksab põhimõttest, et mida strateegilisem ja suurema mõjuga on
tehtav otsus, seda suurem peaks olema osalemisvõimalus. Riigi või organisatsiooni
arengut kujundavad otsused vajavad väga põhjalikku ja avatud arutelu. Sama tegemine
väikese mõjuga, rutiinsete otsuste puhul oleks selgelt põhjendamatu ning tähendaks
aja ja teiste ressursside raiskamist nii kaasajale kui osalejatele. Sellistes olukordades
piisab enamasti informeerimisest.

Määratlemine, mis laadi osalust nõudva otsusega parajasti tegu, võib praktikas siiski
keeruliseks osutuda – see, mis kaasajale võib tunduda üksnes tehnilist laadi täpsustusena,
võib teistele olla väga oluline küsimus, milles nad soovivad aktiivselt kaasa rääkida.
Partnerite ootuste täpsem tunnetamine sünnib pideva koostöö ja kogemuste tekkides.
Alati on mõistlik otsuse ettevalmistamise algetapis ka potentsiaalsetelt huvitatutelt
küsida, kas üldse ja kuidas nad osaleda soovivad. Selleks pole ilmtingimata vaja läbi
viia põhjalikku küsitlust, piisata võib paarist telefonikõnest või e-kirjast. Need, kes ei
soovi aktiivselt osaleda, on rahul info saamisega. Neile, kes on sügavamalt huvitatud ja
soovivad panustada, tuleb tagada osalemise võimalus.


KOKKUVÕTTEKS

• Kaasamine on järjepidev tegevus, mida tuleb alustada võimalikult varakult, kui
otsust kaalutakse. Kaasamist saab ja on hea kasutada igas otsuse elutsükli etapis.

• Otsused kaasamise eesmärgi ja osalejate ringi suhtes lähtuvad mõjude hindamisest.

• Mida keerulisem ja laiemate mõjudega on otsus, seda enam tuleb püüda erinevaid
mõjusid ja huve teada saada, arvestada ja tasakaalustada. Kaasamine annab võimaluse
seda saavutada.


OSALE.ee SOOVITAB:

Alusta siit!

Registreeru Osale.ee kasutajaks
ning alusta oma riigi aitamist juba
täna!

» Registreeru siin
» Kasutajale
 

Avalehele Osalusveebi haldab Riigikantselei
info@osale.ee

Osalusveeb Konsultatsioonid Ideed Seadused