Teisipäev, 18. detsember 2018
ID-kaart  |  MobiilID OpenID

» unustasid salasõna?   » registreeru   » reeglid
 
Rss SISUPUU Rss RSS
Avaleht Konsultatsioonid Ideed Seadused
 

          7. Kaasamise meetodid


Tehes koolitusi või andes nõu kaasamise teemal, näivad meetodid olevat teema,
millest on kerge ülemäära vaimustusse sattuda. Olgu siis põhjuseks tüdimus
traditsioonilistest viisidest kokku tulla ja rääkida või pettumus, et kaasamine
pole andnud loodetud tulemusi, tundub valitsevat usk, et tuleb lihtsalt leida
mõni uus ja nutikas kaasamismeetod, mille järel probleemid lahenevad. Selles
peatükis tutvustame mõningaid Eestis vähem levinud meetodeid ning anname
nõu, kuidas valida kaasamise eesmärgiga sobivat meetodit.

Hästi valitud meetod võib oluliselt aidata saavutada kaasamise eesmärke – tugevdada
suhteid, saada uut infot või ideid, selgitada partnerite eelistusi vms. Siiski avaldab
meetod lõpptulemusele võrratult vähem mõju kui näiteks kontekst, milles kaasamine
toimub, usaldus partnerite vahel, põhjalik plaanimine või ladus ja avatud kommunikatsioon.
Meetodist enam tähelepanu tuleks seetõttu pöörata kaasamisele tervikuna.

Kõige enam kasutatavad kaasamismeetodid Eestis on teavitusüritused või -trükised,
kirjalikud konsultatsioonid ning erinevad arutelukoosolekud (otsekohtumised partneritega,
töörühmad, foorumid jms). Need on kõik asjakohased meetodid, millel me
siinkohal pikemalt ei peatu. Küll aga saab nendegi läbiviimiseks kasulikke nõuandeid
teistest selle käsiraamatu peatükkidest (eelkõige peatükid kommunikatsioonist ja
partnerite võimalustega arvestamisest) ning eraldi õppekirjandusest koosolekute ja
teiste ürituste läbiviimise kohta. Samuti on neidki meetodeid võimalik kombineerida
alljärgnevatega.

Allpool olev loetelu meetoditest, mida meie hinnangul võiks Eestis rohkem kasutada,
pole kindlasti lõplik. Igal neist on omad tugevused ja nõrkused. Mõni sobib paremini
ühe, teine teise eesmärgi saavutamiseks ning enamasti on mõistlik kasutada eri meetodeid,
et jõuda erinevate huvirühmadeni. Oluline on seega erinevaid võimalusi tunda ja
mõista, et oma kaasamisprotsessi jaoks sobivam(ad) leida. Oma eesmärkidega sobivaid
meetodeid saab leida ja luua igaüks. Kogenumad kaasajad võivad uusi meetodeid
katsetada vahelduse ja motivatsiooni lisamise eesmärgil.



KUIDAS SOBIVAT MEETODIT VALIDAω

Et valida eri võimalustest kõige sobivam meetod, on vaja teada vastuseid reale omavahel
seotud küsimustele.

1. Eesmärgid

• Mida meil kaasamisest vaja onω Kõigepealt sõltub meetodi valik sellest, milline
on osalemise viis – informeerimisest võimustamiseni. Teiseks on vaja teada, mis on
kaasamise eesmärk ehk mida täpselt me selle meetodi abil saavutada soovime –
kas koguda infot olukorrast, genereerida uusi ideid, saada tagasisidet eri lahendusvariantidele,
jõuda mingile otsusele vms. Näiteks otsusele jõudmiseks ei sobi üldjuhul
meetodid, mis näevad ette väikest ringi osalejaid, sest neil ei pruugi otsuse
tegemiseks olla piisavalt esindavust.

2. Osalejad

• Kui palju osalejaid meil vaja onω Näiteks meetodid, mis keskenduvad osalejate
aktiivsele arutelule, eeldavad suhteliselt väikesi gruppe ega sobi siis, kui eesmärgiks
on konsensuse leidmine suure hulga inimeste seas.

• Milliseid osalejaid meil vaja onω Mõnel kaasamisjuhul on teada konkreetsed
isikud, kelle osalemist oodatakse, teinekord on oluline saada kohale kindlate
huvigruppide esindajad, kolmandal on vajalik esinduslik läbilõige kogu elanikkonnast,
neljandal annab parimaid tulemusi täiesti avatud osalemine, st et osalejaid ei
valita, vaid tulevad need, kes ise huvi üles näitavad.

3. Ressursid

• Kui palju ja milliste oskustega inimesi meil onω Mõned meetodid nõuavad
rohkem läbiviijaid kui teised või siis loomuomadusi ja oskusi, mida kõigil pole.
Üks võimalus on ürituste korralduse teenus sisse osta, kuid ka sel juhul on vajalik
kaasamise eest vastutavate inimeste kohalolek – lihtsalt arutelu lõppjäreldustega
tutvumine ei anna sama infot, mis kohapeal olek ja tajumine, miks ja kuidas inimesed
mingite seisukohtadeni jõudsid.

• Kui palju aega meil onω Mõni meetoditest on läbi viidav paari tunniga, mõni
vajab mitut päeva ning kiirustamine ei võimaldaks jõuda soovitud tulemuseni.
Seejuures peame silmas ainult ürituse läbiviimiseks kuluvat aega, aga arvestama
peab ka ettevalmistusega ning sellega, et kogu kaasamisprotsessis võib olla vaja
mitmeid selliseid üritusi.

• Kui palju raha meil onω Mingid lisaväljaminekud kaasnevad pea kõigi kaasamismeetoditega,
kuid eri meetodite maksumused erinevad kordades. Mõni nõuab
põhjalikku eeltööd, nt valimi koostamine kodanike foorumi puhul või uuringute läbiviimine,
 mis ilmselt tuleb sisse osta. Ka ürituse läbiviimise maksumus võib
suuresti erineda: oma majas ja oma jõududega teha on odavam, kuid võib anda
sisuliselt kesisema tulemuse. Arvestada tuleb osalejate toitlustus- ja transpordikuludega,
pikemate ürituste puhul ka majutusega. Eestis ei ole tavaks osalejatele nende
nähtud vaeva eest maksta, kuid kui eeldame neilt põhjalikumat panust, oleks see
õiglane. (Samas tuleb jälgida, et makstav tasu ei hakkaks kujundama esitatavaid
seisukohti.)


MEETODITE KIRJELDUSED

Kõigi järgnevate meetodite kohta saab lisainfot otsida internetist, küll mitte alati eesti
keeles. Otsingu hõlbustamiseks oleme seepärast lisanud ka meetodite ingliskeelsed
nimed. Olles aru saanud meetodi kesksest ideest, on neid võimalik omavahel kombineerida
või kohandada oma vajadustele.

1. Avatud ruum (open space)

Kirjeldus:  Avatud ruumi meetodi aluseks on arusaam, et
kui inimestel, kel on midagi südamel, on võimalus kokku
saada ja asju arutada, siis leiavad nad suure tõenäosusega
ka lahenduse. Korraldajad valivad aja ja sobiva suurusega
ruumi, keskne teema võib olla kas täiesti vaba või vastavalt
vajadusele piiritletud (nt linnaosa keskkonna olukord,
meie organisatsiooni tegevused lähiaastatel vms). Arutelu
õnnestumiseks on oluline, et osalus oleks täiesti vabatahtlik
– tulevad vaid need, kellele teema tõesti korda
läheb. See küll ei välista ka teatud piiranguid osalejate
ringile, näiteks kui tahetakse kuulda just noorte või kindla
piirkonna elanike vms gruppidesse kuuluvate inimeste
arvamusi.

Arutelu alguses saab iga osaleja püstitada ühises ringis
küsimusi, mille arutamisest ta on huvitatud ja mille puhul
on valmis vestlusringi juhtima (nt kui üldiseks teemaks
on puhtam linnakeskkond, siis aruteluteemaks võib olla,
kuidas propageerida prügi sortimist). Olles seda teistele
tutvustanud, valib ta seinal olevas tabelis endale sobiva
arutelukoha ja -aja. Sõltuvalt huvipakkuvate küsimuste ja
osalejate hulgast ning ruumi võimalustest võivad kõik arutelud toimuda paralleelselt,
aga võib ka kokku leppida, et uute vestlusringidega alustatakse näiteks igal täis- või
pooltunnil. See võimaldab ühel inimesel juhtida ka mitut arutelu. Ühe aruteluringi
optimaalseks kestuseks on tund kuni poolteist.

Kui kõik huvipakkuvad küsimused on püstitatud, otsustavad osalejad, millistes aruteludes
nad tahavad kaasa rääkida. Võimalik, et mõni püstitatud küsimus ei huvita
ühtegi teist osalejat, siis mõtleb püstitaja sellele üksinda või liitub mõne teise vestlusringiga.
Kehtib „kahe jala seadus“, st niipea, kui osaleja tunneb, et tal pole enam
vestlusringi midagi pakkuda või sealt õppida, liigub ta edasi. Lisaks järgitakse nelja
reeglit: kohal on õiged inimesed (st arutelus osalevad need, kes seda tõesti tahavad, ja
nemad ongi pädevad arvamust avaldama), juhtuvad õiged asjad (st see, mis juhtub,
ongi õige, ka juhul, kui korraldajad on oodanud midagi muud), kui see algab, on õige
aeg, ning kui see on läbi, siis on see läbi (st meetod eeldab paindlikku ja loovat suhtumist,
mitte jäika ja närvilist kinnipidamist plaanitud ajakavast).

Vestlusringis väljapakutud mõtted ja lahendused pannakse kirja, soovitavalt koos vajalike
tegevuste loeteluga, mis arutelu lõpuks on kõigile kättesaadavad. Lõpus võivad
osalejad anda ka oma eelistusi väljapakutud tegevustele.

Osalejate hulk: Avatud ruumi saab edukalt läbi viia nii kümmekonna kui ka sadade
või tuhandete inimestega.

Kulud: Saab läbi viia suhteliselt odavalt. Vajalik on sobiva suurusega ruum, kus saaks
korraga toimuda mitmeid vestlusringe, vahenditest on vaja suuri pabereid ja viltpliiatseid
arutelutulemuste kirjapanemiseks. Avatud ruum võib kesta mõnest tunnist paari
päevani, sõltuvalt sellest võivad lisanduda osalejate toitlustus- ja majutuskulud.

Milleks sobib ja milleks mitte:
Avatud ruum sobib väga hästi olukordades, kus keegi
ei tea „õigeid“ vastuseid ning vajalik on suure hulga inimeste kaasamine küsimustega
tegelema. See sobib uute ideede ja lahenduste leidmiseks, osalejate arvamuste teadasaamiseks,
inimeste aktiveerimiseks, samuti aitab see tugevdada koostööd. Et asjade
käiku juhivad osalejad ise, võimaldab see saavutada omanikutunnet väljakäidud
ideede üle ja nende paremat elluviimist. Seda meetodit saab kasutada ka otsuste tegemiseks.
Avatud ruum ei sobi, kui korraldajad ei ole valmis arutelu juhtimist enda käest
ära andma või kui on selge ootus, milline peaks olema arutelu tulemus.

Avatud ruumi võib läbi viia ühekordse aruteluna, sellest võib aga kujundada ka regulaarse
ettevõtmise, kus valdkonna või piirkonna arengu olulisi küsimusi arutatakse sel
moel igal aastal.


2. Kodanike foorumid (citizens’ forums)

Kirjeldus: Kodanike foorumid on avaliku arvamuse küsitluste ja turu-uuringute edasiarendus,
mille eripäraks teiste siinsete meetoditega võrreldes on osalejate leidmine
juhuvalimiga olulisemate demograafiliste tunnuste põhjal (nt sugu, vanus, rahvus).
Nii esindab foorumi koosseis läbilõiget elanikkonnast, võimaldades saada objektiivsemat
pilti avalikust arvamusest, mitte üksnes kõige aktiivsemate või kõnealusest teemast
enim huvitatud isikute ja gruppide seisukohti.

Erinevus tavaliste avaliku arvamuse küsitlustega on, et kui need viiakse enamasti läbi
lühikeste intervjuudena, nt telefoni teel või näost näkku kohtudes, siis kodanike foorumi
puhul toimuvad arutelud, võimaldades osalejatel enam süveneda ja kaasajal saada
põhjalikumat sisendit. Kaasaja võib küsimusi püstitada konkreetsel teemal (nt mis teile
meeldib või ei meeldi konkreetse avaliku teenuse juures, mida arvate ühest või teisest
ettepanekust vms), kuid teemade algataja rolli võib anda ka osalejatele (nt millega ja
kuidas peaks kohalik omavalitsus enam tegelema).

Arutelu enda läbiviimiseks võib kasutada näiteks maailmakohviku mudelit või tavalisi
grupiarutelusid, kus kõigepealt räägitakse teema ühes või mitmes voorus läbi 5–10-
liikmelises rühmas (võib teha nii, et eri rühmad arutavad küsimuse eri aspekte või ka
kõik sama küsimust), seejärel tutvustatakse tulemusi teistele ja toimub ühine arutelu.
Nagu kõigi meetodite puhul, on ka siin oluline, et tulemused pandaks kirja.

Kodanike foorumi saab edukalt ühendada ka koolitusega, kus antakse järgnevaks
aruteluks oluline taustinfo. Näiteks kui teemaks on kohalik eelarve, võib päeva alustada
osalejate kurssiviimisega, kuidas eelarve koostatakse, millised on seadustest ja
lepingutest tulenevad kohustused, mis seal vältimatult peavad olema jne. Küll tuleb
aga jälgida, et pakutav info oleks kallutamata ega suunaks osalejaid ühe kindla, kaasaja
eelistatava lahenduse poole.

Osalejate hulk
: Et selle meetodi puhul soovitakse esinduslikku valimit, peaks osalejate
arv ületama saja.

Kulud
: Meetodi muudab suhteliselt kulukaks esiteks osalejate leidmine juhuvalimiga –
valimi koostamine ning sinna sattunud inimeste kohalekutsumine nõuab oskusi ja
aega ning tuleb eeldatavasti sisse osta mõnelt selleks pädevalt teenusepakkujalt
(nt uuringufirmalt). Teiseks tõstab kulusid osalejate suur arv.

Arvestades, et tegu on konkreetsete inimestega, keda osalema palutakse, on siin veel
põhjendatum kui teiste meetodite puhul sellega kaasnevate kulude katmine, sh osalemise
eest töötasu maksmine. Muud kulud on samad, mis teiste meetodite puhul:
ruum, aruteluks vajalikud töövahendid, moderaatorite ja ekspertide töötasu jms.

Milleks sobib ja milleks mitte: Selle meetodi valimisel peab kaasaja teadma, kumba
tal vaja on – kas esinduslikku avalikku arvamust või sisendit nendelt, kes teemaga
rohkem tegelenud, sest kummalgi on omad eelised. Foorum võib sobida paljudeks eesmärkideks:
info kogumine, tagasiside saamine senitehtule või plaanidele, uute ideede
saamine, osalejate harimine ja mõtete levitamine, koostöösidemete tugevdamine.

Silmas peab pidama, et teema puudutaks kogu elanikkonda, nt avalikud teenused,
planeeringud, eelarveküsimused jne, spetsiifiliste ja üksikuid gruppe puudutavate
küsimuste korral ei ole see meetod otstarbekas ega õige. Kodanike foorum ei sobi otsuste
tegemiseks ega tohiks olla ainus kaasamisel kasutatav meetod, sest kuigi esinduslik,
ei ole see vaba ligipääsuga ega kelleltki esindusvolitusi saanud kogu.

Foorumeid saab kasutada nii üleriigiliste kui ka kohalike küsimuste arutamiseks,
osalejad valitakse siis vastavalt kas kogu Eesti või kindla piirkonna elanike seast.
Samalaadset meetodit saab kasutada ka suuremas organisatsioonis liikmete või partnerite kaasamiseks,
kus on oluline teada ka passiivsemate arvamust (nt tagasiside organisatsiooni tegevustele).
Kodanike foorum võib olla ühekordne ettevõtmine, veel paremaid tulemusi annab see aga regulaarsena,
kas siis ühe pikema tegevuse (nt strateegia koostamine) erinevates etappides või püsivamate teemade puhul
iga-aastasena (nt avalike teenuste kvaliteet, eelarvete või tegevuskavade koostamine). Osalejad
võivad olla kas mitmel foorumil järjest samad, mis on odavam ja võimaldab jälgida ka nende arengut töö käigus,
või siis koostatakse iga kord uus valim, tänu millele kaasatakse reaalselt rohkem inimesi – see on kasuks,
kui kaasaja üheks eesmärgiks on ka kodanike harimine või ideede levitamine.

 

3. Maailmakohvik (world café)

Kirjeldus: Sarnaselt avatud ruumiga võimaldab maailmakohvik kokku
tuua suurt hulka erinevaid inimesi rääkima teemadel, mis neile korda
lähevad. Osalejaid innustatakse kõnelema oma kogemustest ja kuulama
teisi, et selle pinnal võiksid tekkida uued ideed ja lahendused.

Loomaks vaba ja hubast õhkkonda, sisustatakse ruum kohvikuna, kus
ühes lauas istub umbes 5-7 inimest. Erinevalt avatud ruumist püstitavad
maailmakohvikus aruteluteemasid korraldajad, pidades mõistagi
silmas, et need oleksid olulised ka osalejatele ja sellised, kus osalejate
mõtted ja kogemused võivad kasulikud olla. Küsimusi võib olla üks
või mitu, näiteks võib maailmakohviku üles ehitada üksteisest välja
kasvavate küsimuste reana (nt kui teemaks on kohalik ühistransport,
siis 1. voorus räägitakse, millega me rahul oleme, 2. voorus, mis meid
häirib, 3. voorus, millist olukorda soovime, 4. voorus, milliseid häid
näiteid mujalt teame, 5. voorus, kuidas soovitud olukorda saavutada).
Võrdselt olulised on maailmakohvikus nii teemade üle arutamine kui
ka lahenduste pakkumine.

Laudkond valib endi seast ühe inimese arutelu käiku ja tulemusi kirja
panema. Arutelu kestab kindla aja (tavaliselt 20–30 minutit), misjärel
otsib igaüks endale uue laudkonna – mõte on selles, et küsimusi erinevates
seltskondades arutades tekib ideede vahel sünergia. Kui arutatakse üht küsimust,
peaks protokollija jääma lauda pidama ning tutvustama uutele tulijatele eelmise
arutelu tulemusi; kui uues voorus püstitatakse uus küsimus, võib vahetuda ka kogu
laudkond. Sellisel juhul on hea voorude vahel teha kokkuvõtteid, kus laudkonnad
tutvustavad oma arutelude tulemusi ka teistele. Kui arutatakse üht küsimust, tehakse
selline kokkuvõte päris lõpus. Samuti on mõistlik maailmakohviku lõpetuseks arutada,
mida kasulikku osalejad sellest said ning millised on edasised sammud arutatu elluviimiseks.

Osalejate hulk:
Võimaldamaks arutelusid erinevate inimestega, võiks osalejate arv olla
vähemalt mitukümmend, meetodit saab sobiva suurusega ruumi olemasolul kasutada
ka sadade ja tuhandete osalejate puhul.

Kulud: Vajalikud on sobiv ruum ja selle sisustus, aruteluks vajaminevad vahendid (paberid,
pliiatsid), suurema seltskonna puhul mikrofonid, küsimuste seinale näitamiseks
projektor. Samuti on vaja suure arutelu juhtimise kogemusega läbiviijat või -viijaid.

Milleks sobib ja milleks mitte:
Maailmakohvik sobib väga hästi info saamiseks ja levitamiseks,
olemasolevale olukorrale ja plaanidele tagasiside kogumiseks, uute ideede ja tegevusplaanide genereerimiseks, aga ka otsuste tegemiseks. See võimaldab anda osalejatele
uusi teadmisi ja tegutsemisindu, tugevdada koostöösidemeid kogukonna sees ja eri
partnerite vahel. Kuigi avatud ruumiga võrreldes on siin korraldajal rohkem võimalusi
arutelu suunamiseks, on tegu siiski vaba aruteluga, kust võib tulla väga erinevaid ideid,
seega ei sobi see meetod juhul, kui kaasaja pole valmis neisse tõsiselt suhtuma.


4. Simulatsioonid

Kirjeldus: Simulatsiooni käigus mängitakse läbi päriseluga sarnaseid situatsioone,
näiteks otsusele jõudmine eri huvide korral. Koostatakse legend situatsiooni kohta,
mida tuleb lahendada, osalejatele jagatakse rollid (soovitavalt need, milles nad päriselus
ei ole, nt ametnikud kehastavad simulatsioonis kodanikuühendusi) ja kaardid,
kus on kirjas huvid, mille eest nende grupp seisab. Paika pannakse ajalised piirid,
sõltuvalt sellest, millele soovitakse rõhku panna: näiteks alguses arutatakse taktikad
läbi oma rühma sees, seejärel kohtuvad rühmad ükshaaval läbirääkimisteks, seejärel
arutatakse uuesti asju oma rühma sees, toimub teine läbirääkimisvoor ja tehakse
otsus. Ajast ja etteantud reeglitest kinnipidamist jälgib mängu juht, kellel on õigus ka
reegleid tõlgendada, kui osalejatel küsimusi tekib. Soovitav on kasutada ka vaatlejaid,
kes hiljem toimunut analüüsivad. Simulatsiooni lõpus on kõigil osalenutel võimalus hinnata
oma rahulolu nii tehtud otsuse kui ka selleni jõudmisega. Kindlasti peaks järgnema ühine arutelu,
kus räägitakse ka sellest, mida toimunust päriselus õppida. Simulatsioonile võib eelneda
või järgneda ka koolitus, olgu siis teema sisu või näiteks läbirääkimistehnikate, otsustuse käigu vms kohta.

Osalejate hulk: Huvirühmi võiks ühes simulatsioonis olla 2–4, igas rühmas vähemalt 2–3, aga mitte
üle 10 inimese. Paralleelselt võib eri ruumes toimuda mitu simulatsiooni, mis võimaldab hiljem tulemusi ka
omavahel võrrelda ja arutada, miks ühele või teisele tulemusele jõuti.

Kulud: Aega ja võib-olla ka raha kulub legendi väljatöötamisele, vajalik võib olla
mängu juhi ja vaatlejate töö tasustamine (soovitavalt võiksid nad olla väljastpoolt korraldavat
organisatsiooni). Lisaks ruumi ja töövahendite kulud. Simulatsiooni kestus
võiks olla mõned tunnid kuni päev või paar, sõltuvalt sellest võivad lisanduda osalejate
toitlustus- ja majutuskulud.

Milleks sobib ja milleks mitte
: Simulatsioon ei ole ise niivõrd kaasamis- kui koolitusmeetod,
kuid sobib väga hästi pikema koostöö algusesse. See võimaldab partneritel
mitteametlikus õhkkonnas üksteist paremini tundma õppida, parandada suhteid,
tõsta osalejate arusaamist otsuste tegemisest ja läbirääkimistest, näha asju teisest vaatenurgast,
proovida ja analüüsida erinevaid taktikaid. Küll aga ei asenda see tegelikku
kaasamist.


5. Nõuandev kaardistamine (deliberative mapping)

Kirjeldus: Selle meetodi puhul kaasatakse korraga nii teemaga süvitsi tegelevaid eksperte
kui ka avalikkuse esindajaid. Eeliseks on võimalus mõista plaanitavate tegevuste
või otsuste erinevaid tahke nii kaasaja kui ka osalejate perspektiivist. Alguses töötavad
eksperdid ja avalikkuse esindajad eraldi (vajadusel veel omakorda mitmes grupis, tagamaks,
et kõik tunneksid end oma arvamusi väljendades mugavalt), sõnastades enda
vaatenurgast olulised kriteeriumid, millest lähtudes erinevate lahendusvariantide eeliseid-
puuduseid kaardistada. Seejärel kogunetakse ühte ruumi arutelu tulemusi esitama.
Meetodi eeliseks on kummagi poole võimalus teiselt õppida, hoides ära ühe poole
domineerimise. Eesmärgiks pole arvamuste ühildamine või jagatud otsuste tegemine,
vaid vaatenurkade ja oluliste aspektide kaardistamine.

Osalejate hulk:
Sõltub arutlusel olevast küsimusest, aga jääb pigem paarikümne kuni
poolesaja vahele. Mõlemasse gruppi valitakse erineva taustaga inimesi, spetsialistide
paneel koostatakse nii, et see koondaks erinevat ekspertteadmist valdkonna kohta;
kodanike paneeli puhul on oluline erinevate sotsiaal-demograafiliste gruppide esindajate
osalemine (tavaliselt on kodanike paneel umbes poole suurem ekspertide omast).

Kulud:
Kulusid tõstab ekspertide kaasamine. Tavaliselt ei ole tegu ühekordse sündmuse,
vaid pikema aja jooksul regulaarselt toimuvate kohtumiste reaga.

Milleks sobib ja milleks mitte:
See meetod sobib keerukate küsimuste puhul, kus on
vaja võrdselt kombineerida klassikalisi eksperdi- ja n-ö tavainimeste arvamusi, nagu
näiteks tööpuuduse vähendamine, arstijärjekordade lühendamine vms. Võimaldab
saavutada mitmekülgset arusaamist probleemi ja lahenduste erinevatest tahkudest.
Meetod ei sobi juhul, kui on vaja kaasata suurt hulka inimesi, kui on vähe aega või kui
kaasajal on vaja ühte selget jagatud arusaama.


6. Kodanike kohtud (citizens’ juries)


Kirjeldus: Kodanike kohtud on kaasamismeetod, milleks moodustatakse angloameerika
õigussüsteemist tuttava vandekohtu-sarnane grupp n-ö tavalistest inimestest ehk
mittespetsialistidest. Sellise „vandekohtu“ ülesanne on uurida ja arutada mingit
olulist poliitikaküsimust, infot kogutakse peamiselt „tunnistajate“ (ehk siis osaliste)
kuulamise ja küsitlemisega, kuid seda saab kombineerida ka kirjalike materjalidega
töötamisega. Keskseks küsimuseks on tavaliselt poliitika-alternatiivid ehk erinevad
seisukohad, kuidas arutluse all olevat küsimust lahendada. Eesmärk ei ole mitte jõuda
konsensusele „vandekohtu“ sees, kuigi praktikas võib see nii ka minna, vaid eelkõige
arutada läbi erinevate lahenduste eelised ja puudused. Sõltuvalt teema ulatusest võib
selline arutelu kesta mitu päeva, mille lõpuks kujundavad „vandekohtu“ liikmed
omapoolsed soovitused.

Osalejad: „Vandekohtu“ suurus on tavaliselt 12-16 erineva sotsiaal-demograafilise taustaga
inimest, lisaks „tunnistajatena“ osalevad spetsialistid, sihtrühmade esindajad jt.
Sellised „kohtuistungid“ võivad olla avalikud, mis võimaldab suurendada arutelu juures
olevate inimeste hulka, viimased on küll siis kuulajate suhteliselt passiivses rollis.

Kulud: Nõuab üsna palju tööd materjalide ettevalmistamisel, mis muudab selle meetodi
kallimaks. Põhjendatud on töötasu maksmine nii „vandekohtu“ liikmetele kui
ka „tunnistajatele“, sest kõik pühendavad selleks üsna palju oma aega. Lisaks kaasneb
kulutusi ruumi ja töövahenditega.

Milleks sobib ja milleks mitte:
See meetod sobib eelkõige olukorras, kus erinevad
poliitika-alternatiivid on juba koostatud ning soovitakse põhjalikumalt nende üle
arutada, et otsustamiseks paremini valmistuda. „Tunnistajate“ ütlused võimaldavad
alternatiivide kohta põhjalikumat infot saada, „vandekohtu“
küsimused ja hilisemad soovitused aga mõista, mis on n-ö
tavainimeste jaoks nende teemade puhul oluline, ja saada teada
informeeritud avalikku arvamust võimalike eelistuste osas. Sobib
nii kohalike kui ka üleriigiliste küsimuste puhul, õnnestumise
eeldus on aga, et teema peab laiemale avalikkusele huvi pakkuma.

Meetod ei sobi olukorras, kus kaasajal on selge eelistus ühe
alternatiivi suhtes või kui eesmärgiks on konsensuse leidmine või
otsuse tegemine. Kodanike kohtutel on tugev kodanikuhariduslik
efekt, kuid kaasatute hulk jääb üsna väikeseks. Seetõttu ei sobi see
ka ainsaks meetodiks küsimuste puhul, mis vajavad suure hulga
inimeste kaasamist, küll aga võimaldavad sellised „kohtuistungid“
hilisemat laiemat arutelu ette valmistada.

KOKKUVÕTTEKS

• Sobiva meetodi valik aitab saavutada paremaid tulemusi ning muudab osalemise
huvitavamaks ja lihtsamaks. Kuid kaasamise õnnestumiseks on vaja hästi plaanida
ja läbi viia kogu tervik.

• Heaks kaasamiseks on vaja olla kursis erinevate meetoditega, olla paindlik ja osata
neid vastavalt vajadusele kasutada või omavahel kombineerida. Õige tunnetuse
saavutamine võtab aega ja see tekib üksnes kogemustega.

• Meetodi valikuks peame teadma kaasamise eesmärki ja hindama, millise osalemise
viisiga on tegu.

• Lõpptulemusele on meetodist olulisem usaldus partnerite vahel ning selge ja avatud
kommunikatsioon.
OSALE.ee SOOVITAB:

Alusta siit!

Registreeru Osale.ee kasutajaks
ning alusta oma riigi aitamist juba
täna!

» Registreeru siin
» Kasutajale
 

Avalehele Osalusveebi haldab Riigikantselei
info@osale.ee

Osalusveeb Konsultatsioonid Ideed Seadused