Esmaspäev, 23. oktoober 2017
ID-kaart  |  MobiilID OpenID

» unustasid salasõna?   » registreeru   » reeglid
 
Rss SISUPUU Rss RSS
Avaleht Konsultatsioonid Ideed Seadused
 
Osalusveebi konsultatsioonide veebilehel saad avaldada arvamust töös olevate eelnõude suhtes.
Ministeeriumid esitavad eelnõud avalikuks aruteluks. Osalusveebi haldab Riigikantselei,
info@osale.ee
Avaleht > Arvamusavaldused 
Arvamusavaldus
  Asutus: Eesti Kultuuri Koda
Avaldatud: 09.10.2015 13:56

Marko Lõhmus
Abi Abi
Prindi Prindi
Saada sõbrale Saada sõbrale
Seotud konsultatsioon: Teadus- ja arendusnõukogu raporti avalik konsultatsioon
Eesti Kultuuri Koja, loomeliitude ja partnerorganisatsioonide avalik pöördumine
Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti avalikkuse poole

Riigikogus 22. jaanuaril 2014 kinnitatud Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni
strateegia „Teadmistepõhine Eesti“ aastateks 2014–2020 seab ülesandeks „toetada kõrgkoolide
ja teadus- ja arendusasutuste vastutusvaldkondade arendamist, struktuurseid muutusi,
keskendumist strateegilisele põhitegevusele ning asutuste võrgustiku korrastamist; suurendada
teadusasutuste vastutust oma tegevuse tulemuslikkuse eest“.

25. veebruaril 2014 tellis Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) raporti Eesti ülikoolide ja
teiste teadusasutuste, sealhulgas rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade kohta. Raporti
koostamise töörühma juhiks määras nõukogu TAN-i liikme Gunnar Oki.
Gunnar Oki augustikuus 2015 avaldatud „Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja
rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti“ seisukohad, ideed ja soovitused on
pälvinud ühiskonnas laia tähelepanu.

Eesti Kultuuri Koda, loomeliidud ja alla kirjutanud organisatsioonid juhivad tähelepanu nii
mitmetele olulistele puudustele kui ka raportis tehtud ettepanekutele, mille järgimine võib
riivata põhiseaduses formuleeritud seisukohti ja mõjuda pärssivalt eesti keele ja kultuuri ning
selle kaudu kogu ühiskonna arengule.

1. Raport ei vasta lähteülesandele ja peegeldab väikese valimi subjektiivseid arvamusi
Raport käsitleb vaid väikest osa Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud lähteülesandest,
keskendudes peamiselt ülikoolide ja teadusasutuste rahvusvahelisele konkurentsivõimele ja
majanduslikule jätkusuutlikkusele.
Raporti autor rõhutab, et „see ei kujuta endast laiahaardelist akadeemilist uurimust“, vaid
arvestatav osa sellest on üksikisiku arvamus ja/või interpretatsioon. Seetõttu ei saa kõnesolevat
raportit vaadelda riikliku eksperthinnanguna, vaid pigem just nõnda, nagu autor märgib:
[materjalina, mis annab] „ideid ja ärgitab lugejaid ise edasi mõtlema ning seejärel ka
tegutsema“.
Rõhutame, et riikliku strateegia või tegevusplaani aluseks ei tohi olla üksikisiku või väikese
valimi muljetel põhinev interpretatsioon ja mõnede raportis sisalduvate radikaalsete ideede
realiseerimine ilma süvaanalüüsita ei ole ainult vastutustundetu, vaid see võib kahjustada
riiklikke majandus- ja kultuurihuve.

2. Raporti alusmaterjal peegeldab suhteliselt väikest osa teadus- ja kõrghariduse
maastikust
Raport põhineb autori intervjuudel 32 isikuga, kelle hulgas on kõrgkoolide juhte,
haridusametnikke ja akadeemikuid. Vastanuist 18 on eesti ja 14 välismaist päritolu, kuid ükski
neist pole haridusteadlane. Raport ei kajasta ka intervjuude küsimusi ega seda, mis kaalutlustel
intervjueeritavaid valiti. Ei selgu, kui paljude 32 isiku arvamustega arvestati ja kui paljudega
mitte.
Raportis on nimeliselt ära toodud eksperdid, kelle arvamust on tõenäoliselt arvestatud, paraku
domineerivad seal tugevasti tehnika- ja loodusteaduslike erialade eksperdid. Ühiskonna-,
kunsti- ja humanitaarteaduste eksperte on väga vähe. Eesti ühiskonna arengut käsitlevaid
põhjalikke analüüse (nt inimarengu aruanne jms ei leidu ka kasutatud kirjanduses). Ent
soovitused puudutavad kogu Eesti kõrgharidusmaastikku.
Selline alusinfo on kallutatud ja raporti puudulik metoodika ei võimalda sisukat analüüsi,
mistõttu jääb tulemus paratamatult pealiskaudseks ja tendentslikuks.

3. Raportis toodud ümberkorralduslikke soovitusi ei ole sisuliselt põhjendatud
Raporti kõige probleemsem tahk seisneb selles, et Gunnar Okk toob välja hulga
fundamentaalseid reformisoovitusi, mida ei toeta argumenteeritud põhjendused ega ka otsene
ega kaudne, ei lühi- ega ka pikaajaline sotsiaal-majanduslik mõjuanalüüs.
Näiteks soovitab Gunnar Okk: „Viia läbi laiaulatuslik kõrghariduse ja teadustegevuse reform,
mille käigus: koondame Eesti ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja
teadustegevuse kahte keskusesse Tallinnas ja ühte keskusesse Tartus“ ning „vähendame
õppekavade arvu ja nende omavahelist dubleerimist“.
Selline soovitus eeldab väga ulatuslikku ekspertanalüüsi. Ei saa tõsiselt võtta ettepanekut
korraldada haridussüsteem ümber paarikümne juhuvalimil tehtud intervjuu põhjal.
Rõhutame, et põhimõttelised muutused (nt kogu kõrghariduse ja teadustegevuse koondamine
kolme keskusesse) tähendab kogu haridussüsteemi ja teadusmaastiku aastakümnete pikkuste
traditsioonide muutmist ning selliste sammude kaalumist peaks toetama otsene ja kaudne
mõjuanalüüs, arvestades Eesti ajaloolist ja sotsiaal-majanduslikku konteksti.

4. Soovituste lähtekohaks on pelgalt turumajanduslikud prioriteedid
Raporti autor on peamiselt keskendunud kahele probleemile: kõrgkoolide konkurentsivõime ja
nende majanduslik jätkusuutlikkus. Raportis peegeldub printsiip, mille kohaselt Eesti ülikoolide
olemasolu või vajalikkus ühiskonnale on otseselt seotud nende positsiooni ja atraktiivsusega
maailmaturul, ning jätab kõrvale selle, et ülikoolid peaksid rahuldama eelkõige Eesti inimeste ja
siinse ühiskonna vajadusi ning et põhiseaduse kontekstis on neil kriitiline roll meie kultuuri ja
keele säilitamisel.
Selline taustsüsteemi kalle üleilmse konkurentsi kasuks peidab endas tõsist ohtu rahvuskultuuri
tulevikule ja nende erialade õpetamisele, mille väärtust on rahalises mõttes raske või võimatu
hinnata. Eesti ülikoolide üheks prioriteediks peab jääma kohustus anda võimalikult paljudele
Eesti inimestele võimalikult hea haridus, mitte jõuda iga hinnaga maailma saja parima ülikooli
hulka.
Leiame, et ülikoole ja kõrgharidust ning teadusmaastikku tervikuna ei tohi reformida üksnes
turundustegevuse optimeerimisest lähtuvalt. Peame oluliseks, et organisatsioonid loovad
ennekõike sisulist väärtust.

5. Osa soovitusi on regionaalpoliitiliselt ja majanduslikult diskrimineerivad ning
vastuolus põhiseadusega
Mõned ettepanekud on maailmavaateliselt väga küsitavad ja võivad esile kutsuda negatiivset
regionaalpoliitilist mõju ning süvendada majanduslikku, hariduslikku ja kultuurilist kihistumist,
mis lõppkokkuvõttes vaesestab ja vähendab tervikuna Eesti ühiskonna konkurentsivõimet.
Hariduse koondumine Tallinna ja Tartusse on Eesti kontekstis diskrimineerimine. See jätab
Eesti äärealade ja väiksemate tõmbekeskuste noored võimaluseta saada kõrgharidust elukoha
lähistel. Nii võib kaduda võimalus saada kõrgharidust Viljandis, Pärnus, Narvas või Kuressaares
ning üldisemalt võib see tähendada Eesti noorte diskrimineerimist varaliste võimaluste põhjal.
Koolituslepingute süsteemi kehtestamine paneb üliõpilasele veel suurema koormuse. Olukorras,
kus õppimine teises linnas nõuab ülalpidamiskulude tõttu niikuinii suuremat õppelaenu, ei
toeta lisalaenukohustus kõrghariduse omandamist. Võime kergesti jõuda olukorda, kus Eesti
jääb ilma paljudest noortest, kes hirmust liigsuure kohustuse ees otsustavad hariduse
omandamisest loobuda. Riigis, kus neljandik leibkondadest elab vaesuse piiril, vajab hariduse
hinna tõstmine väga selgeid põhjendusi; vastasel juhul suurendab see ääremaastumist, vaesust
ja mahajäämust.
Soomes ja teistes Põhjamaades on kõrgharidusvõrgustiku rajamisel arvestatud ka
regionaalpoliitilisi kaalutlusi, sh asjaolu, et haritud inimestega kaasnev kultuurikeskkond
kujutab endast tähtsat osa piirkonna heaolus ja majanduslikus kasvus. Eesti ei peaks ilma
põhjaliku sotsiaalse, ühiskondliku taustauuringu ja analüüsita valima neist erinevat teed.

6. Raporti fookus on ühiskondlikust perspektiivist üheülbastav
Raport tervikuna kajastab võrdlemisi huvitavalt ja mitmes mõttes sügavalt hetkeolukorda, ent
riikliku strateegia aluseks olevad soovitused ei tohi lähtuda puhtfinantsilisest või
tehnokraatlikust aspektist. Raporti fookus on selgelt äriline ja lühiajalise vaatega ning
soovitused lähtuvad positsioonist, kus mõiste „ülikool“ on allutatud mõistele „riigifirma“.
Teaduses ja kõrghariduses konkureeritakse raha pärast mõneski mõttes maailma mastaabis.
Eesti väiksuse tõttu ei ole meil suurt lootust võistelda tugevates klassikalistes valdkondades.
Meie eelis saab tulla loovast mõtlemisest, mis kasutab ära kultuurilisi eripärasid, nutikusest ja
andekast innovatsioonist. Suures optimeerimistuhinas võivad löögi alla sattuda just need
võimed, mis tuginevad meie kultuurilisele kandepinnale.
Peame oluliseks rõhutada kahe vaatekoha printsipiaalset erinevust: Eesti ülikool kui ühiskonna
ja riigi jätkusuutlikkuse alustala, mis tegutseb avaliku hüve nimel, või äriüksus, mille puhul ei
ole tähtis, kes seal õpib – peaasi et kasumlikult. Ideaalses ülikoolis on mõlemad vaated
esindatud, kuid ülikooli kujundamine üksnes äriüksuse loogika alusel tähendab kõige laiemas
mõttes Eesti rahva ja kultuuri lõhkumist. Eesti ülikoolidel on ainsana maailmas kohustus ja
vastutus tugevdada eesti kultuuri kandepinda ja kasvatada rahvusliku andekuse ressurssi.

Lõpetuseks
Eesti Kultuuri Koda ja partnerid leiavad, et tegu on mõtlemapaneva, ent eelkõige rahaliselt
mõõdetavaid väärtusi peegeldava dokumendiga. Struktuurse probleemina on raportis selgelt
tajutav nii kultuuri- ja haridusvaldkonna kui ka ühiskonnateaduslike ekspertteadmiste
kahetsusväärne nappus, samuti mitme strateegilise soovituse nõrk seos Eesti ajaloolise ja
ühiskondliku kontekstiga. Küsimusi tekitab ka Teadus- ja Arendusnõukogu kui juhtiva
ekspertorganisatsiooni isikkoosseisu kujunemise loogika.
Samas oleme autoriga nõus, et „Tänapäeva ülikoolide roll ei peaks olema enam pelgalt
ühiskonnale „teenuseid osutav“, vaid ise aktiivselt ümbritsevat keskkonda ja ühiskonda mõjutav
ning arendav. Lisaks võimalikult kõrgele õpetamise ja teadustöö kvaliteedile peab tänapäeva
ühiskonnas ülikoolidele langema ka vastutus selle eest, kuidas neid õppe- ja teadustöö tulemusi
praktiliselt rakendatakse. Mitmetes maades räägitakse ülikoolide „kolmandast rollist“
ühiskonna mõjutajana. Ülikoolid peavad omama piisavat kontakti majandus- ja
ettevõtluspoliitika kujundajatega ning omama ülevaadet ja arvestama tööturu vajadustega. Iga
ülikool peaks olema ka ühiskonna jaoks aina suuremat tähtsust omava elukestva õppe kohalik
keskus ja eestvedaja.“
Sellise visiooni saavutamiseks on mõistagi tarvis mastaapseid reforme, mille elluviimine ei ole
lihtne, sest eeldab paradigmamuutust kogu ühiskonnas, kuid ennekõike eeldab see
lisaressursse. Naaberriikide kogemus (nt Soome Aalto Ülikool) näitab, et mõistliku tulemuse
saavutamiseks on tarvis väga palju raha. Eesti kogemus on siin negatiivne ning näiteks kolm
aastat tagasi ellu kutsutud teaduse finantseerimise reform, mida sooviti teha ilma
lisavahenditega, on praegu ummikus.
Kõnealuses raportis esitatud ettepanekute ja ülaltoodud eesmärgi vahel on selgelt tajutav
vastuolu, sest kui ülikool jääb väiksema, rohkem kindlustatud ühiskonnaosa privileegiks, siis on
küsitav, kas sellel saab olla meie ühiskonnas keskne roll.
Samuti ei võimalda ettepanek koondada ülikoolid kahte linna saavutada raportis esitatud
visiooni ülikoolist kui aina tähtsamast elukestva õppe ja kohaliku keskuse eestvedajast. Leiame,
et kõrghariduse koondumine üheülbastab Eestit, vaesestab meie kultuurilist kandepinda ja
ühiskonna jätkusuutlikkust ning nõnda vähendab üldist konkurentsivõimet.
Ajal, kus loomemajanduse osa majanduses üha kasvab ning loovust ja loomingulisust nähakse
innovatsiooni vältimatu eeltingimusena, on käsitlus kunsti- ja kultuuriharidusest kui millestki
vähem olulisest ja kulukast lühinägelik ja tagurlik. Just kunsti- ja kultuuriharidus on igakülgse
loomingulise potentsiaali äratajana ja arendajana parim kasvulava loovate ja raamiväliste
lahenduste leidmisel. Ka on Eesti mainet maailmas parimal moel kujundanud meie kultuuri- ja
loomeinimesed. Kuid selleks, et väikesearvuline rahvas suudaks kasvatada maailmatasemel
kõrgkultuuri tippe, on vaja riiklikult suurendada rahvusliku andekuse ressurssi ja luua
võimalikult paljudele juurdepääs heale haridusele.

Ülaltoodust lähtudes soovime, et raportis esitatud ideede üle korraldataks laiem arutelu
kaasates mitmekülgselt Eesti teadlaskonda ja huvirühmi. Raportis esitatud ideede
realiseerimist ei saa alustada enne, kui on olemas põhjendatud, otseste ja kaudsete
mõjude analüüsil põhinevad selged eesmärgid, mis teenivad üldrahvalikke huve, ja
konsensusel põhinev tegevuskava visand.

Eesti Kultuuri Koda ja Tarmo Soomere, Eesti Teaduste Akadeemia president
Eesti Arhitektide Liit
Eesti Disainerite Liit
Eesti Interpreetide Liit
Eesti Kinoliit
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Kujundusgraafikute Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Kutseliste Tantsijate Loomeliit
Eesti Maastikuarhitektide Liit
Eesti Muusikanõukogu
Eesti Näitlejate Liit
Eesti Sisearhitektide Liit
Eesti Lavastajate Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Esitajate Liit
Eesti Lavastuskunstnike Liit
Eesti Tantsukunstnike Liit
Heliloojate Liit
Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Arvamusavaldust on loetud 3292 korda
Vastused: Abiinfo
Sellele arvamusavaldusele pole veel vastatud.

Alusta siit!

Registreeru Osale.ee kasutajaks
ning alusta oma riigi aitamist juba
täna!

» Registreeru siin
» Kasutajale